Eile oli Eesti Vabariigi teise aastasaja esimene tööpäev. Rahulolevaid õlapatsutusi, pilke tahavaatepeeglisse ning kinnitusi, kui tublid me oleme, on viimaste nädalate jooksul kostnud igapäevaselt. Sellega on kaasnenud hea tunne ja eks need on vajalikud sõnavõtud emotsionaalse väärtuse loomisel.


Tahaksin selle kõrvale aga rääkida taas saabuvast argipäevast, mis kahjuks ja täiesti vääramatult alati saabub, olenemata möödunud peo tähtsusest, joodud jookide kogusest ja kulunud eelarvest.

Juubelinädalal kõlas korduvalt lause, et vabadus ei ole iseenesest mõistetav, vabadus võib kaduda ajaloo mõõtkavas niisama kiiresti ja ootamatult, kui ta sündis. Mulle on jäänud mulje, et poliitikud tõlgendavad vabadust kitsalt meie riigi ja iseolemise poliitilise ja sõjalise julgeoleku kontekstis. Jättes arutlusest kõrvale majandusliku iseseisvuse ehk tegeliku isemajandamise võimalused ja võimalikkuse nii riigi kui kodaniku tasandil. Unustades, et iga riikliku vabaduse aluseks ja vältimatuks eeltingimuseks on majanduslik jõukus ja sellega kaasnev valikuvabadus.

"Riigijuhtide kõnedes ei räägita enam pea üldse, mis seisus on Eesti rahaasjad.

Kas me tulevikus suudame oma demograafia ja sisserännupoliitika kiuste riiki ise üleval pidada ja kui, siis millisel kujul?

Optimistidele (kelle hulka kuuluvad ka poliitilise eliidi esindajad) soovitan lugeda Eesti Statistikaameti juhtivstatistiku ja majandusteadlase Velda Buldase teksti. Artikli kokkuvõte on toodud pealkirjas: kui me Eesti riigi tulude ja kuludega pikemas ajas midagi ette ei võta, lõpeb meie paljude jaoks ilmselt põhjatuna tunduvas riigikassas vaba raha ja me teeme “pika liu pankrotimäek”. Kõige teravamalt saame tundma rebenevat eelarvet tervishoius – avatud Euroopa tööjõuturul ei ole võimalik ka arstide palku riigimonopoli jõuga lõpmatuseni madalal hoida.

Järgmisel kevadel valime Eestile uue Riigikogu ja nende valimiste põhjal pannakse kokku ka uus valitsus. Tõenäoliselt juba selle valitsuse ametiajal hakkavad toimuma majanduses esimesed järsumad kukkumised. Ja samas on ka just selle valitsuse kätes kõige suuremad võimalused need lähenevad probleemid igaveseks ära hoida.

Mida siis teha?

Pikk jutt, aga lühidalt öeldes – kui ebamugav see ka ei tundu, Eesti riigi pidamine tuleb jõukohaseks ümber korraldada.

Tuleb vähendada riigi osalemist ja sekkumist mitmetes eluvaldkondades, kus riigi sekkumine ei ole hädavajalik. Me saame tagada ühiskonnas vajaliku ümberjagamise tänasest efektiivsemalt ja aitame riigikassa vahendusel vaid neid, kes tõesti riigi abita toime ei tule.

Anname endale aru, et globaalselt konkureerivas maailmas saab iga riik makse korjata aina vähem – sest vastasel juhul lahkuvad kõige rohkem makse maksvad kodanikud ja ettevõtted vaikselt mujale. Maailma poolt peale sunnitav lahendus on jätta kodanikele kätte rohkem raha ja isemajandamise vabadust – võimaldada inimestel oma majandusotsuseid ise teha. Lähemalt saab sellel teemal lugeda ja kuulata siit.

Teine pool lahendusest on kaasaegse tehnoloogia rakendamine riigihalduses. Riigi infosüsteeme on tänaseks 25 aastat arendatud, kuid selle tulemus ei ole olnud avaliku sektori töökohtade koguarvu vähenemine, vaid kasv. Võrdluseks saan öelda, et sama ajaga on rahvusvaheline erasektor kohati üle poole töökohtadest asendanud tarkvaraga. Terved ettevõtlusharud on turult kadunud. Jääb vaid küsida, miks avalik sektor sedasama ei tee? Veidi pikemalt on sellel teemal räägitud Äripäeva Raadios.

Just sedalaadi alternatiivide analüüsile peame 100-aastases Eesti Vabariigis teise aastasaja algul keskenduma, et ka meie lapsed ja lapselapsed ikka järgmiseid juubeleid tähistada saaksid.

Jätkugu meil ja meie riigijuhtidel mõistust, et ühiskondlikust olukorrast aru saada. Tahet ja tarkust teha julgeid valikuid – mitte koostada koalitsioonilepinguid valimislubaduste loetelust, vaid süsteemselt toimivatest terviklahendustest. Teiste sõnadega – soovime ühiselt oma riigile sajanda aastapäeva puhul sisulist ja läbimõeldud riigireformi. Riigireformi, mis meid olemasolevast, alates 19. sajandist pea muutumatuna püsinud riigimudelist 21. sajandi riigikorraldusse viib.


Artikkel on ilmunud 27.02.2018 veebiajakirjas Edasi.org